Selle teadmisega, et veebruar on kätte jõudnud ei üllata enam kedagi, see on lihtsalt fakt. Seda enam, et selles tõsiasjas midagi ehmatavat ei olegi, pigem vastupidi. Veebruar toob meie talviselt argisesse ellu mitmeid värvikirevaid sündmusi. Vabariigi aastapäeva ja vastlapäeva kõrvale mahub ridamisi suuremaid ja väiksemaid tähtpäevi mis inimesi iga-päeva rutiinist eemale viivad. Meil Abrukalgi on ridamisi täht-sündmusi tulemas. Saabuva nädala sisse üksinda mahub selline hulk sünnipäevi ja juubeleid, et vaevu saab ühe käe sõrmedel ära lugeda. Kõige selle taustal aga, mis kaugemalt näha ja kuulda, läheb Abruka rahval elu hästi. Mingid eriskummalised probleemid meid ei kimbuta. Inimesed on terved ja jalul, kõhud täis ja toad soojad. Kuuldavasti pensionäride rahakättesaamisega ka muret pole. Kui seda miski takistabki, siis ainult ebamäärased jää-olud. Ühesõnaga, globaalsed ega kohalikud majandus probleemid meid ei vaeva. Mitte, et me ei saaks aru mis maailma- ja seal hulgas ka meie riigi majanduses toimub, aga noh kui pole põhjust kurta, siis mida sa ikka lõputult halad ja mis see aitabki. Aru ma ei saa nendest asjadest, mitte et ma kuidagi kõva peaga oleksin, aga ikkagi. Ei ole ma poliitilises värvi-gammas ei punane, roheline ega valge, sini-lilla siis ammugi mitte. Aga mõtlen ma küll nii. Riigi puhul on tegemist perekonna suurema mudeliga. Nii, et kui võrdluseks võtta tavapärane Eesti pere, see päris oma perekond, siis peaks kõigil olema kerge mind mõista. Eks igas perekonnas ole olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kui võimalused lubavad, siis ehitatakse, parandatakse elutingimusi, käiakse reisimas ja lubatakse pereliikmetele kõike head ja paremat. Kui aga mingil põhjusel enam vabalt ja valimatult reisile minna ei saa ja ostukorviga priisata ei või, siis tuleb elamine kokkuhoiu resiimile viia. Reeglina on siis nõus kogu pere rihma pingutama. Keegi ei käi külapeal, või naabri juures oma pere liikmeid kirumas. Tuntakse rõõmu sellest, mis on ja koos katsutakse rasked ajad jälle helgemaks muuta, selleks ju perekond ongi. Eks oma Riigiga peaks samuti talitama. Aga meie Riik polekski nagu meie oma. See mis toimub, ajab kohati päris iiveldama. Et Riigis toimuval veidigi jumet oleks, selleks on mul seadusandjale ka üks arukas ettepanek. Eesti riigis tuleks kehtestada kolme erakonna süsteem. Aga erakonna nimed ei tohiks olla nii kuidas juhtub, vaid ette kindlaksmääratud ja need oleks, Luik Haug ja Vähk. Siis oleks sellel kisklemisel ja siia-sinna tõmblemise ka mõte taga. Näe, tegid sindrinahad jälle hinge täis, aga olgu, lähme uuesti Abruka asjade juurde. Üldine elurütm on meil talviselt tavapärane. Ja eks kaugemal olijadki ole sellest aimu saanud. Sest nagu kirjutas kolmapäevane Oma saar, jää paneb saareelanikud tõesti teises rütmis elama. Näituseks tänanegi päev algas talviselt tavapärases teadmatuses laevaliikluse asjus. Eile käis küll Roomassaare pukser "Sakla" jäässe teed tegemas. Aga laev on laev ja jääl on võimu ja väge, ning nii tuligi esimene katse katki jätta ja selle asemel hoopis laeva remontima hakata. Aga kus meil rutt, eks õhtu ole hommikust targem ja siis võib juba täpsemini teada anda kas laevaühendus toimus või ei. Seda enam, et laevaühendust ei oota üksinda Abruka elanikud. Nimelt, väidetavalt tahavad tähtsad ametnikud kõrgest komisionist tulla ja oma silmaga veenduda, et Abruka sadama tarbeks eraldatud Euro-rahad ikka otstarbekalt ja sihipäraselt kasutatud on. Nii, et ehk selle ettevõtmise varjus leevenduvad ka meie liikumisprobleemid. Aga üldiselt oleme me siin ühenduse katkemiseks valmis ja sellega arvestanud. Vajalik tagavara toidu, ravimite ja muu vajalikku näol on meil olemas. Kui siia juurde liita veel kindel varustatus elektrienergiaga, siis on elu roosiline.
Seda enam, et Abruka saare turvaline elektri energiaga varustatus paistab Eesti Energial tõsiselt hingel olevat. Miks muidu juba teist korda sellel nädalal oleme ilma elektrita. See juures on viisakalt ka meid sellest teavitatud. Tõsi küll läbi interneti ja millegipärast mitte otse meid siin Abrukas, vaid läbi minu Kuressaares töötava armsa abikaasa ja Kaarma vallavalitsuse, aga mis sest, tähtis on, et see teave ikka õigeaegselt meieni jõuab. Möödunud aasta lõpul võtsin ühendust Eesti Energia vastavate ametnikega ja teavitasin neid Abruka elanike tõsisest murest. Puud on meie kõrgepinge liinil sõna otseses mõttes üle pea kasvanud. Puude ladvad ulatuvad kõrgele üle traatide ja seda traatidest paarikümne sendimeetri kaugusel. Alguses tundus kõrgepinge liini aluse korrastamine olevat üpris operatiivne, siis aga teatati, et raha ei ole ja enne aprilli ei tule ka ning asi mutt. Säh sulle siis. Nii küsivatki Abruka elanikud minult, et kus küll neid korrastustöid parema elektrienergiaga varustatuse nimel tehakse ja peab ütlema ütlema, et õigustatult küsivad, sest Abrukal pole liinide all ühtegi meest näha, ei alepõletajaid, ega kirvemehi, saemeestest rääkimata.
Aga seni on Abrukal kõik hästi ja küllap läheb ülejäänud Eesti rahval ka elu paremaks. Ärge nukrutsege, kus te iganes olete.
Kadi raadiole Rein Lember Abruka saarelt Vahtra talust.