Uus aasta sammub hoogsalt edasi ja laseb inimestel ja ilmal omasoodu toimetada. Kui inimesed oma tegemistega ikka kuidagiviisi hakkama saavad, siis ilmavana, kellel ju rikkalik kogemuste pagas seljataga, tundub küll sedakorda suures segaduses olevat. Ei oska ta selle saabunud talvega kohe midagi peale hakata. Võta siis kinni milles asi? Kas on taevataadil talve tegemised möödunud aastase pehme talvega meelest läinud, või on üleilmalised majandusraskused pilvepiirideni ulatunud? Igatahes termomeetri näitude üles-alla liikumised on sellised, et vaata ja imesta. Just kui ei elakski me Eestimaal, mille pea ühe päevaga servast servani läbi sõidad. Kord näitab termomeeter -18-st, siis jälle +5 ja seda kõigest paari päeva möödudes. Või siis jälle tormab ja tuiskab, ning taga-tipuks annab lume ja lörtsi sekka vihmagi. Küllap ikka külmapoistel läks pühadepidamine pikale ja taevataat on lihtsalt segaduses, mis muud. Aga pole hullu, küll nad asjad korda seavad ja talvetegemisega toime tulevad. Meie katsume antud olukorras oma mõistusega lahendust leida.
Meretagune asi, siin peab mitu käiku ja käiguvahetust ette arvestama. Talve saabudes ja jää tulekuga seda enam. Läinud pühapäeval, kui linna läksime, vilgutas meri talvele omaseid ohutulesid. Kasvavat jääd oli meres juba piisavalt. Tuulevaikus ja langev termomeetri näit lubasid oletada, et jääd tuleb juurde. Tarkade ja elukogenenud meeste tähelepanekud ütlevad seda, et sügis-talvisel perioodil, kui meri maha jahtub ja n.ö. külmauss merre poeb, siis pole palju külma vaja, et jääd kasvatada. Tuulevaikse ilmaga piisab paaris miinus-kraadist ja meri ongi kaane all. Selles kartuses plaanisidki Abruka inimesed möödunud teisipäeval tõsist linna-päeva, et ravimeid ja toiduvarusid täiendada. Seda enam, et pikad pühad seljataga. Kõige selle eest, mis inimeste võimuses, lubas kapten Tõnis Siplane hea seista, ülejäänu jäi taevataadi hooleks. Ju siis taevataadiga suhtlemine ühepoolseks jäi, sest hommikuse reisi tegi Tõnis „Heiliga” ära, õhtune aga jäigi nõuks. Tugev tuul oli jää nii põhjalikult kokku pakkinud, et laevaga seda lahti arutama minna tundus mõtetu. Uue katse Abrukale jõuda võtsime ette kolmapäeva hommikul. Loodetuul oli maha rahunenud ja rüsi-jää sedapidi laiali hajutanud, et Heilil õnnestus end Abrukale läbi murda. Linnalised on õnnelikud, et reis pelgalt ühe öö-päeva pikkuseks kujunes. See seltskond kes aga plaaniväliselt oli sunnitud Abrukal öömaja otsima, tõdes omal käel, et saarele tulles tuleb arvestada ka arvestamatuga ja Abrukal tiksub tõesti oma aeg, Abruka aeg. Eriti selgelt on seda tiksumist kuulda ja tunda just siis, kui meri möllab ja loodus tujutseb ja inimesel ei jää üle muud, kui väike ja vaikne olla ja seda kõike pealt vaadata. Täna aga on jälle reede ja laevapäev. Kas asjast asja saab ja kuidas reis kujuneb näitab õhtune aeg. Seniks kuni jää laevadel sõita lubab, peame pöialt hoidma, et „Heilil” jaguks tarmu jääd taluda. Pole ju „Heili” puhul mingi plikakesega tegemist, pigem auväärse daamiga, kellel noorusaastad ammu seljataga. Ja muidugi, ega see „Heili” ise liigu. Kapten peab ka laevas mees olema. Meil õnneks on laevakapteniga vedanud, meremeheks olemist ei pea Tõnisele õpetama, pigem võib seda temalt õppida. Selline see elu siin saarel on. Veel on ühendus, veel toimub see vett mõõda. Jääga aga on omad lood, sellest aga juba siis, kui jää meres paigal püsib ja kedagi peale kajaka ja merikotka ka peal kannab. Seniks aga kohtumiseni ja olge mõnusad.
Kadi raadiole Rein Lember Abruka saarelt Vahtra talust.