Noo reede ja kolmteist, see paneb nii mõnelgi eba-usklikul südame ärevalt põksuma. Ja miks ka mitte, oma uskumistes oleme kõik vabad. Seda enam, et inimene ometi peab ju millessegi uskuma. Eks ole ju hingelgi kergem, kui sa mõnele eris- kummalisele sündmusele nime ja põhjenduse leiad, olgu siis selleks või 13-kümnes ja reede. Eks usume meiegi siin Abrukal seda ja teist, ega siis siin uskmatud ela. Eriti hea on ju uskuda kõigisse sellesse, mis elu huvitavamaks ja paremaks muudab. Olgem ausad, nii muutub elu meie ümber vaid värvikamaks. Aga kõigi oma uskumistega oleme me ikkagi realistid ja elame tänases päevas, mis sest, et aeg-ajalt mõtted homsesse küünivad. Selleks aga, et Abrukal toimunule pilk heita tuleb ajas veidi tagasi vaadata. Kõigepealt pilk ülemöödunud teisipäevale, kui linnareis sai ette võetud. Seda, et merel oli jääd piisavalt ette näidata ja Abrukale tagasi-saamine suure küsimärgi all, olen juba rääkinud. Hoopis üks teine ja minu silmadele harukordne sündmus väärib äramärkimist. Abrukast väljasõidul, saare vahetus läheduses, märkas kapteni-härra Tõnise terane pilk kedagi jääl toimetamas. Oma tähelepanekut jagas ta ka laevas viibivate reisijatega. Lähemal uurimisel selgus, et merejääl on parajasti kehakinnitamisega ametis kaks merikotkast. Suured ja võimsad linnud ei lasknud end mootori mürinal läheneval laeval häirida. Küllap oli hangitud kõhutäis sedavõrd meeliköitev ja maitsev, et laevast polnud lugu. Kapten oli juba valmis laeval käiku vähendama, et kotkastele otsasõitu vältida. Kui Abruka liinilaev "Heili" oli lindudele lähenenud 10-le -15-nele meetrile, otsustas kotkapaar laeva läbi lasta ja tõusis stoilise rahuga lendu. Selline väike, aga küllaltki kõnekas vahejuhtum Abruka Roomassaare liinil. Et miks kõnekas? Vaadake, kui juba sellised võimsad ja maiesteetlikud linnud, nagu kotkad end erisugustest tõmbetuultest häirida ei lase ja siin end turvaliselt tunnevad, siis targal ja arukal inimesel, kes end looduse krooniks nimetab, oleks kuri-patt viriseda.
Nõndaks, reedel ütlesin, et õhtu on hommikust targem, vähemalt laevaliikluse kohapealt ja nii ka oli. Vaadake, mõne suure teo sisse mahub teinekord mitu väikest heategu, mida tavapäraselt ei märkagi. Sama võib väita ka reedese laevaliikluse kohta. Nii nagu loodetud, said kõrge komisjoni kattevarjus ka Abruka inimesed liikuma, kes saarele, kes linna. Kuna Abruka sadama rekonstrueerimist rahastab osaliselt ka EAS, siis lasub neil ka kohustus teostada kontrolli finantside projektipõhiste ja siht-otstarbeliste kasutuste üle. Sedamoodi saidki koos tähtsate ekspertide ja konsulentidega koos ka Abruka inimesed liikuma. Siin-juures kuuluvad Abruka rahva tänud kõigile kes asjaga seotud. Roomassaare sadama direktorile Renno Tammlehele, EAS-i rahvale Anni Laanemetsale ja Tarmo Poksile ja muidugi lootsilaeva kaptenile hr. Kalle Koitmaale. Pakkusid nemad ju meile lahkesti küüti ja seda oma ametisõidu kõrval. Tänu lõhutud jääle ja ettesõidetud rajale õnnestus "Heililgi" mitu reisi Abrukale teha. Kui reedel ja pühapäeval oli liikumine Abruka-Roomassaare liinil tulemuslik, siis teisipäeva hommikuks oli tuul keeranud ja laevatee sedamoodi kokku lükanud, et "Heili" sealt enam läbi ei murdnud. Selle päeva plaaniline reis tuli peale tulutut üritust katki jätta. Aga ütleb ju vanasõnagi "kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem". Tõsi, õnneks on hädast meil asi kaugel, et ma siin midagi nüüd ära ei sõnuks, aga abi, see on alati teretulnud, liiati kui see abi pakkuja poolt kogemata ja täiesti omakasupüüdmatult sulle kätte tuleb. Teisipäeval siis, kui Abruka rahval oli selge, et linnapäeva ei ole ega tule, sõitis Roomasaarest välja lootsilaev "Pilot", tuukrid pardal. Tuukrid muidugi siunasid mõttes seda käsku mis neid jää-alla minema sundis. Abruka rahvale aga, oli tuukrite töö-ots suisa süllekukkunud kingitus. Post jõudis adressaadini, pensionid pensionärideni ja veel seda ja teist meeldivat. Lisaks kõigele tegi lootsilaev "Pilot" ka "Heilile" kolmapäevaks tee sisse. Nii pääseski „Heili” kolmapäeval Abrukale. Kogu ettevõtmine on seda olulisem, et see laeva-reis võib nüüd küll tükiks ajaks viimaseks jääda. Eks lähitulevik näita mis meri mõtleb ja kuidas ta meie elu kavandab. Vaat selline põnev ja seiklusterohke on see saareelaniku talvine elu. Omajagu põnevust on igas päevas, lausa hulgi ja omast käest.
Nüüd aga soovitan eriliselt kõrvu teritada kõigil neile, kes oma ajukäärude vahel on salamahti plaani-pidanud jala, või mingil muul moel, üle jää Abrukale tulla! Selle mõtte soovitan hetkel kindlasti maha matta. Sest kohalejõudmise tõenäosus on nullilähedane. Nii lääne, kui ka ida poolt on Abruka laevateedega ära lõigatud. Põhja tipus, ehk Põõrna sääres on suured lahvandused ja vaba vesi. Tulpe saare alt, Kasse poolse kaarega, ka ei soovita, kuna sealgi on jää nõrk ja taamal lööb laine laksu. Kasse saare varjus, Abruka poolsel küljel, ujub oma sadakond luike vabas vees. Nii, et tark on Abrukale tulek kindlamale ajale lükata. Selline ettearvamatu, kuid huvitav on see saareelaniku elu antud aasta-ajal. Iga ühendus on just kui viimane ja muu maailm tundub igal hommikul kusagil mujal olevat. Sellega aga on saareelanikud harjunud ja erilist numbrit sellest ei tee. Parem on asja võtta rahulikult ja tunda rõõmu sellest, mis elu päikeselisel poolel meile pakkuda on. Meil siin saarel on viimane aeg paremad riided kapist välja otsida ja lauluhääled puhtaks köhida, sest suured pidustused on tulekul. Nädala lõpus tuleb järjepanu ja mõni päev isegi kahe-kaupa, sünnipäevi tähistada. Esimesed õnnitlused lähevad tänasesse päeva ja kuuluvad Hr. Enn Tuulikule, homme, laupäeval, 14-ndal veebruaril tähistab oma 85-aastast juubelit Abruka saare vanim elanik, Pr. Klaara Lepik, pühapäeval, 15-nendal veebruaril aga, on sünnipäevalapsi lausa kaks, Hr. Andi Kurgpõld ja Hr. Jüri Lott. Nagu näha tuleb nädalalõpp piduselt lustiline. Ja kuna Abrukal pole inimestega priisata, st. iga piduline on ka teises kohas oodatud külaline, siis tuleb kõigile sünnipäevalastele soovida tõega tervist jõudu ja jaksu, ning vahvat vastupidamist siin saarel mis merede keskel, sest mis oleks Abruka ilma teieta. Vaat sellised lood siis siit saarelt.

Kadi raadiole Rein Lember Abruka saarelt Vahtra talust.