No-nii, tervelt nädala jagu lumesula vett on tänaseks merre voolanud ja Abrukale eraldatud eetriaeg ongi käes. Käes on ka selle aasta esimese kuu eelviimane päev. Vee poolteist päeva ja läinud ta ongi, see jaanuar, 2009-nda aasta esimene kuu. Kui kellelgi kange tahtmine on siis võib ju mulle vastu vaielda, aga aeg lendab tõesti linnulennul. Alles me soovisime üksteisele pokaalide kõlinal head uut aastat. Aasta ise tegi oma esimesi samme ja kõik mis toimus, oli sellel aastal uus ja esmane. Homme aga on 2009-nda aasta jaanuarikuu viimane päev ja jaanuar on ajalugu. Uskuge mind sama kiirelt liigub aeg ka veebruaris ja märtsis ja kõikidel teistel kuudel samuti, nii, et ole mees ja katsu sammu pidada. Ajal on kiire, selge see ja eks inimestelgi. Kellel käed-jalad tööd täis, sellel on ajast alati puudu ja sellepärast tuleb tegutseda. Vanasõnagi ütleb ka, et parem on võtta päeva peast kui pee…st. Aastaga on sama lugu, et vaja kohe varakult toimetamistega pihta hakata. Kas sellel, või mõnel teisel põhjusel ei olegi nii tähtis, kuid Abrukal on jälle ehitajad kohal. Ikka selleks, et siinseid hooneid ja elamisi korda sättida ja nägusamaks muuta. Iga-tahes on kiiduväärt iga ettevõtmine, mis saare ilmet kohendab. Tahes tahtmatult tekib juba mõte, et siin võiks olla oma, paari-kolme meheline ehitus-brigaad, kes teeks ja toimetaks. Kolme viimase aasta lõikes võib väita, et tööd oleks meestel jagunud aastaringselt. Aga see on juba eraldi teema. Hinge kriibib hoopis muu.
Abruka saare suurus ja asustustihedus lubab siinsetel asukatel end piisavalt turvaliselt tunda. Seda nii kodu kaitsvate seinte vahel, kui ka saarel ringi liikudes ja õnneks ei ole vahet kas liigud jala või oled motoriseeritud. Inimesed siin saarel märkavad ja hoiavad teineteist. Hiljutised traagilised sündmused Eestimaa liikluses on ilmselt paljude mõtted juhtunule viinud. Kui mitte kaaslaste keskel, siis iseenese sisemuses on iga potentsiaalne liikleja Eestimaal, eneselt küsinud, mis toimub, kus viga on ja kuidas seda kodukootud genotsiidi oma rahva kallal peatada. Mis kasu on turvatundest, mida isa ja ema kohalolek lastele pakub, kui sulle surm silmadevahele sõidab. Eks iga mõtleva olendi kohus ole püüda juhtunut analüüsida ja selle põhjuseid leida. Ega siis Abrukal teistsugused inimesed ela. Turvalisel saarel on hea elada, aga paraku kuulub elamise juurde ka mujal maailmas, s.h. ka Eestimaal ringi liikumine. Ka Tallinn-Tartu maanteel tuleb aeg-ajalt liigelda. Siin-juures pean ütlema, et autojuhi staasi on mul juba 36 aastat. Lähiminevikus kutsuti sellise katekoorija juhte esimese liigi juhtideks. Sõitnud ja ka töötanud olen pea igat sorti sõiduriistadega. Viimaste juhtumiste taustal ja mitte ainult, jääb mulje, et meie tublidel noortel inimestel, kes autojuhiks-saamise raske kadalipu läbi suudavad teha, jääb lihtsalt praktilistest kogemustest puudu. Sinna ei aita miski, ei eksamite karmistamine, ega karistuste karmus. Kogemused saavad tulla aastatega, karmid meetmed siin ei aita. Noored juhid on niigi pidevas fookuses. Nende süüdistamise ja nahutamise asemel võiks liikluses veidi laiemalt ringi vaadata. Minu meelest tuleks tõsise tähelepanu alla võtta hoopis maanteedel liikuvad raskeveokid. Eriti hästi ilmnevad sealt tulenevad probleemid Tallinn-Tartu maanteel. Suured „rekkad” ja palgiveokid uhavad lubatud kiiruse piirimail. Sõidetakse pigem tee keskel, kui ääre-pool. Kuna koormatud raskeveokite ja sõiduautode kiirendused on erinevad, siis liikluskeerises olles avastad end õige pea tahes tahtmata mõne raskeveoki tuules sõitmas. See, mis raskeveoki järel sõites väike-auto tuuleklaasile satub ei kannata trükimusta. Nii jääbki juhil kõigest kaks võimalust, kas sooritada möödasõit, või aeglustada enda liikumiskiirust kuni peatumiseni. Kuna aeglustamisel, või seismajäämisel on see oht, et sa ei jõuagi plaanitud sihtpunktini, või jõuad sinna hoopis x ajal, siis on loomulik, et otsustatakse möödasõidu kasuks. Ja siis on probleemid käes. Tuuleklaasile lendab soppa sellise tihedusega, et sõiduauto kojamehed karjuvad appi. Kui keegi arvab, et suured autod sellisel juhul sind märkavad, või oma kiirust vähendavad, siis on mul sellest inimesest lihtsalt kahju. Tee vasakus perves on antud aastaajale omaselt reeglina lörtsine lumevall. Tee keskel(tõsi-küll oma sõidureas) on raskeveok, kes sealt sentimeetritki liikuda ei taha ja eks sa siis sõida ja ole kui julged. Ning kui siis sõidupraktikat ka napib, siis jõuamegi just täpselt sinna, kuhu me tihti jõuamegi.
Olen isiklikult Tallinn-Tartu maanteel sõites „rekade” vahele karpi jäänud, nii, et olin sunnitud oma sõiduki teepervel peatama ja lõputuna tunduva autoderivi mõõda laskma. Ei taha siin-juures kutselisi juhte halvustada ja nende õigusi kuidagi piirata, aga minumeelest on siin ainult kaks võimalust, kas piirata suurte autode liikumiskiirust, nii, et nendest möödasõit oleks igati turvaline, või sõitku siis juba minupärast kas-või saja kümnega. Säärased mõtted uitasid järjekordselt mu peas umbes nädal tagasi, Saaremaa poole sõites, toll-ajal ei teadnud ma veel midagi Tartu-Tallinna maanteel juhtunust. Nii ta on, ka Abruka meestel on liigelda vaja ja oma mõtete eest ei pääse ka Abrukale varjudes mitte. Noh ja kas peakski, seda enam, et muremõtted on ju ülekaalukas vähemuses. Rõõmusõnumid aga leiavad meid ise ja igal sammul ülesse.
Näituseks sellel nädalal tähistab oma sünnipäeva meie tubli ja töökas postiljon Art.
Mis muud kui õnne ja tervist ja julget pealehakkamist igas uues ettevõtmises. Küll õnn õuele tuleb kui sa ise värava parajalt praokil hoiad. Lõpetuseks edastan ka ühe ametliku teate Eesti Energialt. Kindlama elektrivarustuse tagamiseks teostab Eesti Energia hooldus- ja remonditöid elektrivõrgus. Seoses sellega on elektrivarustus Abrukal katkestatud esmaspäeval 02. veebruaril kell 10.00-st kuni 16.00-ni
Kadi raadiole Rein Lember Abruka saarelt Vahtra talust.